Mis on elus kõige tähtsam? Tervis! Mis on minu kõige kallim vara? Minu aeg!
Neid kahte asja olengi viimasel nädalal püüdnud ühendada. Ei ole raske omale söögisedel koostada, ei ole raske omale treeningkava paika panna, ei ole raske isegi see distsipliin, et nendest kinni pidada. Raske on leida selle kõige jaoks aega.
Hea näide on lõppenud nädala teisipäev, kus läksin üle pika aja kontorisse. Ilma kindla plaanita klubi asju toimetada, õnnestus mul sattuda neljale koosolekule, teha ära tohutu ajurünnak ja leppida isegi järgmiseks päevaks kokku kohtumisi. Korraks kontorist läbi astumine lõppes sellega, et sain sealt tulema alles pool kümme õhtul.
Enamus energiat ja aega on läinud viimasel kahel nädalal muidugi sellele, et välja võidelda oma gruppidele Hiiu staadionil lumest puhastatud väljak. Kahju, et linnaosa vanema antud lubadus staadion lumevaba hoida oli ainult tühipaljas lubadus.
Laupäeval hommikul kulutasin näiteks tunnikese, et lükata väljakul labidaga jooni ja karistusala lahti. Staadioni poolne tegevus oli ka huumor kuubis muidugi.
Pets: "Kas väljak saab lumest koristatud?"
Staadionimees nr 1: "Päeva jooksul tuleb sahk"
Pets: "Mul on kahe tunni pärast ju mäng, mis krdi päeva jooksul"
Staadionimees nr 1: "No ma võiksin ATV-ga ka lükata ju, aga mul pole bensiini"
Pets: "Ma ostan oma raha eest sulle"
Staadionimees nr 1: "Aga mul on ATV suusabaasis ja ma ei saa järgi minna sellele"
Pets: "Miks?"
Staadionimees nr 1: "Aga kes siis suuski laenutab"
Pets: "Aga kas siis Staadionimees nr 2 ei saa seni laenutust valvata?"
Staadionimees nr 2: "Ei ei, mina lähen kohe pittu"
Sellise jamaga tegeletki päevast päeva ja mõtled miks aega endale pühendada pole. Aga asja juurde... uue toitumisega olen lõpuks ära harjunud ning organism ei karju enam vanade harjumuste järgi. Kusjuures enesetunde tõus on olnud ka märgatav. Treeningul olen saavutanud ka stabiilsuse, enam lõõri kinni ei tõmba. Heast minekust on asi muidugi väga kaugel veel.
Ma olen sellest nädalast nii väsinud, et ei hakka rohkemat praegu kirjutama, luban, et tuleval korral kirjutan natuke ülevaatlikumalt oma treeningutest.
"Aeg on minu kõige kallim vara, proovin seda leida oma elus kõige tähtsama jaoks."
PS. Tuhandete blogi lugejate hulka on viimase nädalaga lisandunud 5 lugejat Maltalt :D
Sunday, January 22, 2012
Saturday, January 14, 2012
Teine treeningnädal, ehk reaalne algus
Tere sõbrad,
hea meel on kohe alustada tuhandeid fänne paelunud küsimusega, kus riigis seda Petsi jama veel jälgitakse. Võin kinnitada, et lisaks eelmises postituses märgitud riikidele lisandusid Brasiilia, Taani, Hispaania ja Venemaa. Pole paha, ütleks Villu Reiljan.
Aga asjast... nädala alguseks oli tervis nii palju parem, et sai juba nina kodust välja pistetud ja oma treeningruppidega ka treeningud läbi viidud. Siiski päris hästi ennast veel ei tundnud ja ise treeninguga nädala esimeses pooles alustada ei julgenud.
Esimese asjana vaatasin oma menüü üle. Piltlikult öeldes vedasin poest kottide viisi juurikaid koju ja tegin endale väikse toitumiskava, millest katsun kinni pidada. Toitumine ja treening peavad käima koos, muidu on sama mõtetu teha üht ilma teiseta, nagu ehitaks tellistest müüri, aga segu vahele ei paneks. Õige toitumise juures pole kõige raskem mitte see, kas suudad oma söögilaual hoida kvaliteedi, vaid see kuidas leiad enda jaoks aja pidada kinni regulaarsusest. Seadsin endale plaani kus näen päevas ette neli söögikorda. Päris lolliks minema ka ei hakka ning juuksekarva viie korraga lõhki ajama. Kiire elutempo juures näeb plaan ette: hommikusöök, lõunasöök, vahepala ja õhtusöök. Korrigeerisin söögisedelit ja koristasin toidulaualt ära liigse rasva ja rafineeritud süsivesikud.
Nädal normaalset toitumist ja regulaarsust on seljataga ning võin öelda, et enesetunne on kohe palju paremaks läinud.
Reedeks tundsin ennast juba piisavalt tervena, et alustada treeninguga. Kuna väljas on ilm heitlik, siis valik langes Audentese spordihoone kasuks. Seal olen 2 viimast aastat viinud meeskonnal läbi ka hooaja eelse ettevalmistuse ühte osa ning tean mida sealt oodata. Ühte ma muidugi ei oodanud, see oli kõvasti tõusnud piletihind :D
Aga okei, tervisele pole hinnasilti juurde riputatud. Oma vaimusilmas kujutasin enne treeningu algust ette, kuidas toksin siia blogisse ridasid, kus kaeban, et see esimene treening jäi viimaseks ja Audentesest lahkudes vean hädiselt jalgu ainult järgi, sest peale kümnendat minutit oli surm silme ees :)
Tegelt ei olnud see esimene trenn midagi hullu, tuleb leida ainult hea rütm ja taastada harjums. Tõele au andes siiski 36h hiljem on kõik lihased varvastest kuni ninani suht läbi. Isegi juuksed vist valutavad :D
Peale esimest korda igatahes "tuhhi" on ja loobuda ei kavatse. Vaatame nädala aja pärast, kuidas siis meelsus on ja kas olen treeningrütmi leidnud. Samuti oluline on toitumisest kinni pidada. Eks ta raske on, kui kõrval vanad lasevad rasvast nõretavat jama suust sisse, sina passid kaalikas põses :D
hea meel on kohe alustada tuhandeid fänne paelunud küsimusega, kus riigis seda Petsi jama veel jälgitakse. Võin kinnitada, et lisaks eelmises postituses märgitud riikidele lisandusid Brasiilia, Taani, Hispaania ja Venemaa. Pole paha, ütleks Villu Reiljan.
Aga asjast... nädala alguseks oli tervis nii palju parem, et sai juba nina kodust välja pistetud ja oma treeningruppidega ka treeningud läbi viidud. Siiski päris hästi ennast veel ei tundnud ja ise treeninguga nädala esimeses pooles alustada ei julgenud.
Esimese asjana vaatasin oma menüü üle. Piltlikult öeldes vedasin poest kottide viisi juurikaid koju ja tegin endale väikse toitumiskava, millest katsun kinni pidada. Toitumine ja treening peavad käima koos, muidu on sama mõtetu teha üht ilma teiseta, nagu ehitaks tellistest müüri, aga segu vahele ei paneks. Õige toitumise juures pole kõige raskem mitte see, kas suudad oma söögilaual hoida kvaliteedi, vaid see kuidas leiad enda jaoks aja pidada kinni regulaarsusest. Seadsin endale plaani kus näen päevas ette neli söögikorda. Päris lolliks minema ka ei hakka ning juuksekarva viie korraga lõhki ajama. Kiire elutempo juures näeb plaan ette: hommikusöök, lõunasöök, vahepala ja õhtusöök. Korrigeerisin söögisedelit ja koristasin toidulaualt ära liigse rasva ja rafineeritud süsivesikud.
Nädal normaalset toitumist ja regulaarsust on seljataga ning võin öelda, et enesetunne on kohe palju paremaks läinud.
Reedeks tundsin ennast juba piisavalt tervena, et alustada treeninguga. Kuna väljas on ilm heitlik, siis valik langes Audentese spordihoone kasuks. Seal olen 2 viimast aastat viinud meeskonnal läbi ka hooaja eelse ettevalmistuse ühte osa ning tean mida sealt oodata. Ühte ma muidugi ei oodanud, see oli kõvasti tõusnud piletihind :D
Aga okei, tervisele pole hinnasilti juurde riputatud. Oma vaimusilmas kujutasin enne treeningu algust ette, kuidas toksin siia blogisse ridasid, kus kaeban, et see esimene treening jäi viimaseks ja Audentesest lahkudes vean hädiselt jalgu ainult järgi, sest peale kümnendat minutit oli surm silme ees :)
Tegelt ei olnud see esimene trenn midagi hullu, tuleb leida ainult hea rütm ja taastada harjums. Tõele au andes siiski 36h hiljem on kõik lihased varvastest kuni ninani suht läbi. Isegi juuksed vist valutavad :D
Peale esimest korda igatahes "tuhhi" on ja loobuda ei kavatse. Vaatame nädala aja pärast, kuidas siis meelsus on ja kas olen treeningrütmi leidnud. Samuti oluline on toitumisest kinni pidada. Eks ta raske on, kui kõrval vanad lasevad rasvast nõretavat jama suust sisse, sina passid kaalikas põses :D
Tuesday, January 3, 2012
Esimene treeningnädal - ehk võitlus haigusega
Alustades oma teist postitust, ei saa mainimata jätta seda, et natuke näppides blogger´i funktsioone sattusin "Stats"-i alt vaatama oma blogi külastatavust. Esimest sissekannat oli loetud kokku kaheksast riigist: Eesti, Soome, USA, Norra, Araabia-Ühendemiraadid, Saksamaa, Suurbritannia ja Jaapan.
Mida see peaks näitama? Ilmselt mitte seda, et võiksin oma blogi kiirelt tõlkida nendesse keeltesse ja hakata seda kui bestsellerit internetis rahva rõõmuks avaldama, küsides ühekordse lugemisõiguse eest 0.49.- eurosenti.
Aga tegelikult see peaks näitama seda, kuidas on sõbrad ja tuttavad mööda maailma laiali ja millisest maailma nurgast keegi parasjagu facebooki vahendusel blogi lingile sattub. See nimekiri saaks olema kindlasti palju pikem, sest puudu on palju riike ja mandreid.
Aga asjast... tundub, et esimene treeningnädal läheb hoopis võitluses haigusega, mitte võitluses endaga jõusaalis või metsajooksu rajal. Ikka korralik pisik on sisse pugenud, terve komplekt on olemas: palavik, köha, nohu, metsik kurguvalu, külmavärinad, lihasvalu jne.
Esmaspäeva õhtul diivanil teki alt telekat piiludes nägin TV3-e uudiseid, kus räägiti ülemiste hingamisteede nakkuslike viirushaiguste võimalikust puhangust. Esimese asjana lõi kohe ette mälupilt oktoobri kuust, kui tänaval tegi minuga lühi-intervjuu ETV saade Ringvaade, kes uuris kas on plaan teha vaktsiinisüst gripi ennetamiseks. Tookord oli minu kindel seisukoht see, et vaktsineerida ma ei kavatse. Praegult, olles jubedates piinades ja nähes välja nagu vanaisa öökapil seisev VEF-i raadio, siis kaalun juba vaikselt seda. Aga parafraseerides Matty Nykaneni, siis šantsud vaktsineerimiseks on "fifty-sixty".
Praegult on siis ilmselge, et enne uut nädalat treeningutega alustada ei saa. Tähtis on ennem haigus välja ravida ning organismile puhkust anda. Vaadates oma eilset olukorda, siis on üldse ime, et ma praegult seda sissekannet kirjutan. Mis ma viimased kolm päeva omale sisse olen ajanud siis. Medikamentidest Paracetamol ja Otrivim. Juurde sinna askorbiinhapet ja multivitamiine. Loomulikult krõbistan iga toidu juurde küüslauku nagu mõni mees hommikuti Kelloggs Corn Flakes´i ja kuuma teed läheb ka paar liitrit, sest haigusega on inimese vedelikuvajadus tunduvalt suurem. Kõige selle juures ei unusta ma ka vana head teki all higistamist. Ööpäevaga läheb kindlasti oma 4-5 T-särki.
Loodame, et järgmist postitust kirjutades saan juba planeerida treeningtegevust, tahtmine peale hakata on igatahes suur !
Mida see peaks näitama? Ilmselt mitte seda, et võiksin oma blogi kiirelt tõlkida nendesse keeltesse ja hakata seda kui bestsellerit internetis rahva rõõmuks avaldama, küsides ühekordse lugemisõiguse eest 0.49.- eurosenti.
Aga tegelikult see peaks näitama seda, kuidas on sõbrad ja tuttavad mööda maailma laiali ja millisest maailma nurgast keegi parasjagu facebooki vahendusel blogi lingile sattub. See nimekiri saaks olema kindlasti palju pikem, sest puudu on palju riike ja mandreid.
Aga asjast... tundub, et esimene treeningnädal läheb hoopis võitluses haigusega, mitte võitluses endaga jõusaalis või metsajooksu rajal. Ikka korralik pisik on sisse pugenud, terve komplekt on olemas: palavik, köha, nohu, metsik kurguvalu, külmavärinad, lihasvalu jne.
Esmaspäeva õhtul diivanil teki alt telekat piiludes nägin TV3-e uudiseid, kus räägiti ülemiste hingamisteede nakkuslike viirushaiguste võimalikust puhangust. Esimese asjana lõi kohe ette mälupilt oktoobri kuust, kui tänaval tegi minuga lühi-intervjuu ETV saade Ringvaade, kes uuris kas on plaan teha vaktsiinisüst gripi ennetamiseks. Tookord oli minu kindel seisukoht see, et vaktsineerida ma ei kavatse. Praegult, olles jubedates piinades ja nähes välja nagu vanaisa öökapil seisev VEF-i raadio, siis kaalun juba vaikselt seda. Aga parafraseerides Matty Nykaneni, siis šantsud vaktsineerimiseks on "fifty-sixty".
Praegult on siis ilmselge, et enne uut nädalat treeningutega alustada ei saa. Tähtis on ennem haigus välja ravida ning organismile puhkust anda. Vaadates oma eilset olukorda, siis on üldse ime, et ma praegult seda sissekannet kirjutan. Mis ma viimased kolm päeva omale sisse olen ajanud siis. Medikamentidest Paracetamol ja Otrivim. Juurde sinna askorbiinhapet ja multivitamiine. Loomulikult krõbistan iga toidu juurde küüslauku nagu mõni mees hommikuti Kelloggs Corn Flakes´i ja kuuma teed läheb ka paar liitrit, sest haigusega on inimese vedelikuvajadus tunduvalt suurem. Kõige selle juures ei unusta ma ka vana head teki all higistamist. Ööpäevaga läheb kindlasti oma 4-5 T-särki.
Loodame, et järgmist postitust kirjutades saan juba planeerida treeningtegevust, tahtmine peale hakata on igatahes suur !
Sunday, January 1, 2012
Head uut aastat Pets
Viimased 20 minutit istun klaviatuuri taga ja mõtlen, et kuidas krt ma alustan seda blogi pidamist... kas kulunud klišeega: "Tere kallis päevik, kirjutan sulle esimest korda" :D
Miks ma seda blogi pidama hakkan?
Viimased 2,5 aastat olen regulaarselt teinud kontoritööd ja mõelnud pidevalt, et peaks hakkama ennast liigutama ja aktiivselt ka ise sportima. Aga võta näpust, kõik katsed on jäänud üritusteks ja lõppenud peale esimesi nädalaid. Süüdi on selles olnud nii iseloom, võimaluste ja aja puudumine jalgpalliklubi juhtimise kõrvalt, kui ka inimlik ükskõiksus endale antud lubaduste täitmisel.
Blogi mõte ongi selles, et panna ennast nö avalikult "tanki". Kui oled andnud avalikult lubaduse, siis selle murdmine on tunduvalt raskem, kui see, mida enda peas ise endale lubad. Viimati andsin avalikult lubaduse Eesti Päevalehes, kui lubasin 2011 septembris korraldatud ürituse "Kalju jalgpallifestival" raames tuua Hiiule uut staadioni rekordit märkiva inimhulga. Selle rekordiürituse luhtumise korral lubasin ära süüa terve tiraaži ajalehte, kus see lubadusega artikkel ilmus. Väikse motivatsiooniga lisapingutus ja suu jäigi trükivärvist puutumata :)
Muidugi kõige olulisem aspekt on enda tervis. Öeldakse, et kuni 27. eluaastani inimene füsioloogiliselt areneb ja peale seda hakkab vananemise protsess. Seega 3 aastat vananemist juba seljataga. Samuti nüüd täiskohaga treeneritööd tehes on oluline näidata eeskuju. Mis eeskuju see oleks, kui jooksuringil kihutab sinust käimisraamiga vanaema mööda ja Soome pensionäridest kepikõndijate püüdmine mäkketõusul on suur piin.
Teiseks... olen ise treenerina viimastel aastatel piitsutanud oma võistkondasid tegema läbi hooaja eelset ettevalmistust, mis nõuab korralikku pühendumist ja suurt tahet. Ise mäletamata enda rohkem kui kümne aasta taha jäävaid perioode, kus valati higi nii, et mõte seebile ja nöörile tundus hea lahendusena :D
Aga mida ma siis endale luban?
Luban, et järgnevad 3 kuud pühendun korralikule kardiotreeningule. Muudan oma söömisharjumusi ja katsun leida mõnusa rutiini. Samuti luban, et hakkan siia regulaarselt postitama ja hoian neid paari hullu kursis oma piinadega, kes viitsivad seda jama lugeda.
PS! Esimene tagasilöök tuli juba enne, kui sain projektiga alata... ilmselt õnnestus jalgpalli Aastalõputurniiri ajal külmetada ja hankida palavik ning kirjeldamatuid piinu tekitav kurguvalu. Tundub, et 2. jaanuarile planeeritud treeningutega alustamine tuleb mõned päevad edasi lükata.
Aga see ei tohiks pikas perspektiivis segada minu püha üritust :)
Miks ma seda blogi pidama hakkan?
Viimased 2,5 aastat olen regulaarselt teinud kontoritööd ja mõelnud pidevalt, et peaks hakkama ennast liigutama ja aktiivselt ka ise sportima. Aga võta näpust, kõik katsed on jäänud üritusteks ja lõppenud peale esimesi nädalaid. Süüdi on selles olnud nii iseloom, võimaluste ja aja puudumine jalgpalliklubi juhtimise kõrvalt, kui ka inimlik ükskõiksus endale antud lubaduste täitmisel.
Blogi mõte ongi selles, et panna ennast nö avalikult "tanki". Kui oled andnud avalikult lubaduse, siis selle murdmine on tunduvalt raskem, kui see, mida enda peas ise endale lubad. Viimati andsin avalikult lubaduse Eesti Päevalehes, kui lubasin 2011 septembris korraldatud ürituse "Kalju jalgpallifestival" raames tuua Hiiule uut staadioni rekordit märkiva inimhulga. Selle rekordiürituse luhtumise korral lubasin ära süüa terve tiraaži ajalehte, kus see lubadusega artikkel ilmus. Väikse motivatsiooniga lisapingutus ja suu jäigi trükivärvist puutumata :)
Muidugi kõige olulisem aspekt on enda tervis. Öeldakse, et kuni 27. eluaastani inimene füsioloogiliselt areneb ja peale seda hakkab vananemise protsess. Seega 3 aastat vananemist juba seljataga. Samuti nüüd täiskohaga treeneritööd tehes on oluline näidata eeskuju. Mis eeskuju see oleks, kui jooksuringil kihutab sinust käimisraamiga vanaema mööda ja Soome pensionäridest kepikõndijate püüdmine mäkketõusul on suur piin.
Teiseks... olen ise treenerina viimastel aastatel piitsutanud oma võistkondasid tegema läbi hooaja eelset ettevalmistust, mis nõuab korralikku pühendumist ja suurt tahet. Ise mäletamata enda rohkem kui kümne aasta taha jäävaid perioode, kus valati higi nii, et mõte seebile ja nöörile tundus hea lahendusena :D
Aga mida ma siis endale luban?
Luban, et järgnevad 3 kuud pühendun korralikule kardiotreeningule. Muudan oma söömisharjumusi ja katsun leida mõnusa rutiini. Samuti luban, et hakkan siia regulaarselt postitama ja hoian neid paari hullu kursis oma piinadega, kes viitsivad seda jama lugeda.
PS! Esimene tagasilöök tuli juba enne, kui sain projektiga alata... ilmselt õnnestus jalgpalli Aastalõputurniiri ajal külmetada ja hankida palavik ning kirjeldamatuid piinu tekitav kurguvalu. Tundub, et 2. jaanuarile planeeritud treeningutega alustamine tuleb mõned päevad edasi lükata.
Aga see ei tohiks pikas perspektiivis segada minu püha üritust :)
Subscribe to:
Posts (Atom)